What? Mis?
Olime novembrikuises õppesessioonis. Meil oli Foorumteatris grupitöö jätk eelmisest korrast. Tegelesime lavastuse edasiarendamisega. Meie grupi teemaks oli “Not having kids by a certain age.” Kooli jõudes olin täiesti magamata ja kosmoses. Mul tekkisid seoses tööalase positsiooni muudatusega kaasnevatest pingetest ja kooliülesannete mahukuse tõusust unehäired ja selline tunne, et ma pean kogu aeg midagi tegema, muidu on jama majas, olen läbikukkunud – kõik teised muudkui on tublid ja teevad oma ülesanded mitu nädalat ette ära ja isegi need, kellel on pere lisaks tööle, saavad hakkama. Kuidas siis minul nii palju aega läheb ülesannete tegemiseks ja mis mul siis viga on, et ma masinlikult uhada ei jõua. Igatahes, tulin loengusse väikese hilinemisega ja kirjeldasingi avaringi lähteülesandest tulenevalt enda seisundit, et olen väga unine ja pahur tiiger. Pärast avaringi saime hakata grupitööd tegema ning mu kaaslased ka vaatasid, et appi kui halb ma välja näen ning ma ütlesingi, et olen magamata ja ei funktsioneeri väga.
So what? Mis siis?
Hakkasime grupitöö aruteluga pihta. Mõtlesin kaasa palju jõudsin ja proovisin oma panust anda. Teised tundusid nii teravad ja kiired oma mõtetega. Saime alguses küll eesti keeles rääkida, etendust tuli teha inglise keeles. Ühel hetkel , kui me panime stsenaariumi / vaatuseid paika, tekkis meil rollide ja stsenaariumi osas segadus. Tõin välja, et me kaotame oma fookust nii. Saime tagasi ree peale ja siis meil oli koht, kus avastasime, et oih, meil ju seda raseda rolli polegi. Enne kui ma midagi jõudsin öelda, siis kaks mu kursakat hakkasid rääkima minu eest oma vahel, et ei ega ta ei tahtnud ju selles rollis eelmine kord olla, me ju leppisime kokku uued rollid. Minu jaoks oli see natukene ehmatava ja samas ka häiriv, et halloo, äkki ei turbotaks oma jutuga ja laseks mul kui asjaosalisel ka enda eest midagi öelda, et miks te räägite minu rollist minu ees ja minu eest – ma olen ju siin samas ja kuigi ma olen unine ja ei reageeri nano sekundiga, siis ma suudan enda eest rääkida ja arvamust ikka avaldada.
Ma mõtlesin selle peale, pärast, et kas ma oleks pidanud kohe reageerima ja stopi peale asja panema ning tegema märkuse, et minu eest pole vaja suuvooder olla. Ma ei teinud seda, kuna too hetk ma libisesin sellest üle ja me läksime oma etendusega edasi. Kuni meil oli vaja rollides olla hästi passiiv-agressiivne ja rõhuv. Seda pidime tegema inglise keeles ja ma tundsin, et ma pole oma karakterisse sisse elanud ja mu inglise keel ei lippa ka nii ladusalt. Mulle öeldi ka ,et ära hoia tagasi ja ma tundsin nii ebamugavalt ennast, et ma ju proovin ja annan endast selle, mis ma hetkel anda suuda – kas ometigi ei piisa või mis standardid ja ootused siin nüüd on…saime asja lõpuks jooksma ja jäime rühmatööga rahule. Mul ei olnud pahameelt, solvumist ega miskit sellist. Lihtsalt märkasin ,et väga huvitav olukord minu jaoks, kui minu eest hakati rääkima, sest ma ei reageerinud sellise kiirusega nagu teised.
Now what? Mis edasi?
Edasi ma arvan, et mul on vaja treenida enda unegraafikut ja panna paika konkreetsemad piirid, kui kaua ma õhtuti kooli asju või lisatöö asju teen. Ma soovin kindlasti meie järgmiseks kohtumiseks ette valmistada ja harjutada meie inglise keelset teksti, et ma suudaks kiiremini olukorras kohaneda ja reageerida. Minu jaoks tekitab põnevust ka see, et kas ja kui palju siis see meie grupitöö dünaamikat muudab ning kuidas ma ennast siis tunnen, kuna olen iseenda poolt teatud surve alla pandud – olla ergas ja rühma tempoga kaasas. Ma soovin seda nähtust vaadelda edaspidigi, et kas mul viskab midagi taolist veel koolis või mõnes muus situatsioonis üles, kus tunnen, et mind justkui ei märgata või arvata, et mul oleks midagi öelda. Kui see peaks nii olema, siis sellest võib tekkida huvitav sisekaemus läbi refleksiooni või kas või konstellatsioonides.
Pilt pärineb Sigrid Aruväli õppematerjalidest “Refleksiivne praktika täiskasvanuõppes”
