Eelmises postituses ma vaatlesin, miks mul on keeruline mõelda endast kui andragoogist – täiskasvanute koolitusega tegelevast inimesest. Vahepeal on toimunud tööalaselt tormilised sündmused ja nende tulemusel ma justkui peaks olema lähemal enda kui andragoogi professionaalse identiteedi kujundamisel.
Mis juhtus?
Oktoobrikuu teises pooles selgus, et meie Admin & Competence üksusest on ära minemas üks väga tore ja strateegilisest positsioonist tulenevalt oluline kolleeg. Meie keskuse värske juht mõistis päris ruttu, et on kriitiline olukord, millega kummi venitada ei anna, ning pöördus minu poole positsiooni muudatuse pakkumisega. Päris tühja koha pealt ta seda ilmselgelt ei teinud. Olen olnud initsiatiivikas ning uuendusmeelne ning panustanud HR-protsesside optimeerimisse. Asusin õppima ka andragoogika erialal, mis sobitub pakutava rolli profiiliga suurepäraselt.
Mida tundsin ja mõtlesin?
Tunded olid üsna seinast- seina. Ühest küljest, jaa, väga meeldiv, et minu väga hea tööd, aktiivsust ja innovatsiooni ning üleüldist positiivset, lahenduste leidmisele keskenduvat hoiakut on märgatud. Lisaks toodi välja, et kuna õpin andragoogikat, oleks see väga loogiline samm karjääriredelil edasi ning ega sellised võimalused niisama ka ei tule. Teisest küljest, ma tean ka veidi tagamaid, miks mu kolleeg ära soovis minna. Kolmandast küljest, osa minust oli nii kurb ja pahane, et mu kolleegi ära minemine on ebaõiglane ja ma tundsin isegi süütunnet, et minu juurde jutule tuldi. Olukorra lahenduse mõttes just juhi vaatevinklist – jaa, mõistan, strateegiline liigutus. Emotsionaalse poole pealt ei mõista ka, sest minus domineerib küsimus, kas ma olen olukorra jaoks mugav lahendus ja kas ma tahan seda olla?
Mida kogesin?
Mõnes mõttes kogesin eduelamust, et näe, tõesti, olen sattunud keskkonda, kus väärtustatakse “speak-up” kultuuri ja olles aktiivne, on võimalik päris palju korda saata. Silma paista ning ametikõrgendust saada. Siiski, ma võtsin pakkumise osas mõtteaega, kuna ma teadsin, et ma just olen sisse elanud uue osakonna toetamisse assistendina ning kooli – ja tööelu tundus enam-vähem paigas olevat. Ja miks ma peaksin tahtma aste kõrgema job stage’i ja palga pärast oma elu pea peale keerata – natukene dramaatiline liialdus… Jah, professionaalses mõttes tõesti, samm edasi ja lähemale andragoogikale, kuid ajastus lihtsalt väga kehv – semestri lõpp ja eksamid ukse ees.
Palusin juhil korralikult see liigutus läbi mõelda ja ette valmistada, et kui ma nõustun, arvestades olukorda, siis ma tõesti oleks igati toetatud selles valikus ja tema poolt ka vajalik kommunikatsioon tehtud. Jaajaa, chill-chill, teeme -saame… Reaalsuses tegime kolleegiga täistuuridel tööd edasi senistes rollides, sest see oli juhi soov. Näpsitasime 2.5 tööpäeva, et asjad ülevaadata, sest viimane tööpäev lähenes. Küll Kersti saab ja jõuab…! Pärast seda oli minul koolinädal. Ülikoolis olles olin nii tugevalt häiritud tööalastest sündmustest, õppenädal oli kaootiline ja täis plaaniväliseid ümberkorraldusi. Mis toimub? Kuhu ma sattunud olen? Kuidas ma selle kõigega toime tulen? Mind valdas järsku selline kaose ja lootusetuse tunne.
Mul on komme võtta vastutus, olla kohusetundlik. Hetkel tunnen, et see on takistuseks antud kaoses. Sean lati enda jaoks kõrgele, et pean kohe kõigest aru saama ja olemasolevaid protsesse edasi viima. Detsembris on õppepuhkus ja tavaline puhkuse – ja kui mõelda, et mis kõik vaja koolis ära teha, ja kuidas tööasjadega võimalikult ruttu kohaneda, juba vaja uude aastasse planeerida tegevusi jne – siis ma ei tea millal ma seda kõike jõuan. Mul on veel akadeemilisse organisatsiooni kuulumine, teenindusprojektid. Need saan pausile panna. Siiski, ma olen siiani nii kenasti hakkama saanud ja tähtaegadest kinni pidanud. Nüüd selles kaoses ma olen justkui aju halvatud ja need ca 20% kooliasju tunduvad nagu 200% lisakoormust ja ma olen esmakordselt oma koostatud ajakavast ning tähtaegadest maas.
Ja mind ärritab, kui keegi ütleb, et oi sa nii tubli, saad hakkama! Tubli selle eest, et mul mingi mega koorem ja lõhun ennast? Nagu mul hullult on valikut. No on, aga mu enda standardid ei luba olla selline ludri.
Mida märkasin, järeldasin?
Ma teadsin, et see positsioonimuudatus ei saa kerge olema. Ennetavalt kommunikeerisin seda juhiga, et ta saaks võtta ka omalt poolt vastutuse olukorra sujuva lahenduse loomise eest.
Häirib veel see hoiak, et kuna ma olen nii tubli ja silmapaistev olnud, siis justkui on mulle suuremad ootused, et ma kohe kohanen ja hakkan aga uhama ja draivima seda domeeni ja meie üksus on päästetud. Jah, ma märkan endas mingisugust ohvrimeelsust. Samas ma ei taha seda päris omaks võtta, kuna tunnen, et ma ei ole ohvrimeelne, vaid paganama kohuse-ja vastutustundlik. Ma olen enda peale pahane, et ma selline olen ja mõtlen ette olukordades, kus ma võiks seda mitte teha. Ma ei saa aru, miks ma siis haaran ohjad, vastutuse, et olukorda päästa. Alati ju ei pea.
Vaadates tagasi, siis mu järeldus on lihtne – ma polnud vaimselt valmis selleks muudatuseks (ükskõik, mis siis need kaasnevad hüved ka oleks). See impulss ei ole tulnud minu seest, vaid oli mulle suunatud väljast. Minul ei olnud seda muudatust sisemiselt vaja.
Mida saan praegu olukorra leevendamiseks teha ja mis mu tegevusplaan võinuks olla?
Siuke tunne, et tahaks lihtsalt talveunne minna ja kevadel üles ärgata. Mul on vaja oma mentaalse heaolu nimel endale seatud nõudmisi ja ootusi leevendada. Kuidas? Ei tea. Alustuseks konsulteerin ehk meie tööpsühholoogiga. Kui ma vaatan olukorrale tagasi, siis esiteks ma oleksin konkreetsem ja küsiksin juhi käest tema poolt koostatud konkreetset muudatuse sisseviimise kava. Teiseks, ma oleksin ise konkreetsem ja ütleksin, et aitäh, aga ma reaalselt ei näe enne I semestri lõppu, et ma saan selle pakkumise vastu võtta ja uude positsiooni sisseelada. Kolmandaks, ma tooksin kohe välja, et sellisel juhul kaalun ma osalist tööaega, sest minu jaoks on õpingud tähtsamad hetkel kui töö. Miks? Sest ilma nendeta ei ole mul võimalik ennast kui tulevast andragoogi defineerida.
Refleksioonis lähtusin Gibbsi mudelist. Pilt pärineb: https://www.andragoogika.ee/refleksioon
