Hetkel on mul värske esmakursuslasena väga keeruline ennast defineerida kui andragoogi. Seda ilmselt sellepärast, et ma ei tunne, et ma oleksin seda selle tavapärases mõistes. Ma ei tööta koolitajana ega hetkel veel ei puutu töökohal kokku ka igapäevaselt täiskasvanute juhendamise-õpetamisega. Mind on jäänud veidi häirima, et loengutes räägitakse meist kui juba valmis andragoogidest. Mida me tulevikus kindlasti oleme. Jäin selle peale mõtlema, et miks see siis mind häirib. See justkui peaks olema loogiline, et olen seda eriala tulnud õppima ja minust saab ju andragoog.
Siin tuleb mängu ilmselt kursuse mitmekesisus ja taust. Paljud meie hulgast tegelevad igapäevaselt täiskasvanute treenimise- juhendamise-õpetamise- koolitamisega. Neil on ilmselt kergem selle tiitliga suhestuda, kui loengutes meie poole nii pöördutakse. No ühel hetkel häiris see loengus mind nii väga, et jäin mõtlema, miks ma siis nii häiritud olen? Esiteks, ma ei tööta hetkel erialaselt. No hästi, ja siis ? Varem või hiljem ma hakkan seda tegema. Ikka ei anna rahu. Et kuigi ma suundun sinna poole, siis tunnen, et hetkel ei ole paslik ennast olematu kogemus ja väheste teadmiste pinnalt nimetada sellise uhke tiitliga. Ja ometigi õppejõud seda teevad. Lööb minus välja ehk petturi sündroom? Jäin mõtlema, et kas see andragoogidena adresseerimine on ehk õppejõudude poolt sihilik? Et kas nad utsitavadki meis leidma üles ja teadvustama meis endis juba olemasolevat “andragoogi”.
Surfasin internetiavarustest andragoogika teemadel. Ja seal oli nii kenasti välja toodud, et andragoog võib olla ka isik, kes vaatleb-uurib täiskasvanu õppimist ja õpetamist. Ja vot selle osaga ma suudan suhestuda. Miks? Sest ma olen ise täiskasvanud õppija rollis. Ja vaatlen ennast kui õppijat täiskasvanud õppe protsessis. Jõuan sisevaatluses punkti, kus vaatab otsa jälle üks tuttav tegelane nimega piisavustunne (sellega tegelen ja siin pikalt lahkama ei hakka).
Millal ma siis olen piisav, et nimetada end täisväärtuslikuks andragoogiks? Mis tingimused peavad olema täidetud? Ma arvan, et isegi kui mul on diplom ja kutsetunnistus pärast õpingute lõpetamist käes, siis ma ikka ei ole justkui veel päris. Tundub, et tingimus minu jaoks on see, et ma peaksin tegelema koolitustega või selles valdkonnas tegutsema x-aastat, omama piisavat kogemust.
Tööl olen ma tänu initsiatiivikusele ja globaalsel Hackatonil osalemisega (üle-eelmisel nädalal) silmapaistnud. Selle eellugu võin lühidalt kokku võtta nii: olen ca 10 aastat lähtunud ühest imelisest küsimusest: Kuidas saab veel paremini? See küsimus pärineb David Schwartzi raamatust “Suurelt mõtlemise maagia.” Sellest raamatust ja küsimusest sai alguse minu mitteteadlik enesearengusubjektiks kujunemise tee. Kuna tegin ca 80% oma tööajast manuaalset tööd, siis ühel hetkel viskas mul siibrisse ning mõtlesin, et kuidas saaks nii et see tehniline osa oleks automatiseeritud. Edasi on ajalugu. Aga veel üks lisamärkus enda kohta: et vähemalt viimased 5 aastat olen ma rakendanud lisaks küsimuste küsimisele ka 3L reeglit ehk siis lepi, lahenda, lahku.
Eelmisel nädalal sain pakkumise ettvõttesiseselt Competence Driver´i – eestipäraselt lihtsustatult koolitusspetsialist positsioonile. Selle võimaluse vastu võtmine võib mu identiteedi ümbermõtestamisel kaasa aidata. Ja ehk ka enesekindluse kasvule. Ehk siis saan hakata endast teadlikumalt professiooni aspektist mõtlema, kui andragoogist.
Paar loengut tagasi pidime looma endi jaoks andragoogika definitsiooni. Minu oma kõlas järgmiselt: Andragoogika on täiskasvanutele suunatud õppimise, kohanemise (ellujäämise) teadvustatud ja ka teadvustamata kunst.
Ma arvan, nõnda, kuna usun, et elus püsivad kaasajal mitte tugevamad, vaid kohanemisvõimelisemad.
*Antud refleksioonis proovisin järgida “Sibula mudelit” : https://www.andragoogika.ee/refleksioon
