Kirjeldus
02.09.2022 toimus esimene loeng aines Foorumteater mitteformaalse õppe meetodina. Kohal oli õppejõud ja ca 20 tudengit erinevatelt erialadelt, sh Erasmuse õpilased. Loeng toimus inglise keeles. Alguses tegime grupikokkulepped, soojendusharjutused tutvumiseks ja ruumi kohaletulekuks, keskendumiseks. Pärast avaringi tegime harjutust, mis pani meid grupis omavahel vastanduma. Õppejõud esitas väite ja meie pidime liikuma ruumis vastavalt “nõustun” / “ei nõustu” poolele. Loengu lõpus oli kokkuvõttev ring, kus jagasime enda energiaindeksit, emotsioone ja mõtteid kogetu üle.
Tunded
Loengu ajal kogesin seinast-seina emotsioone. Häirituse tundest positiivse eduelamuseni. Mõningate harjutuste ajal kogesin ebamugavust ning natukene ka ärevust, et kas läheb kellegi jaoks ehk üle piiri ja plahvatab emotsionaalselt, kuna meid pandi väga vastandlikesse olukordadesse. Loengu lõpus tundsin rahu ja positiivset eduelamust. Mul oli ka Heureka!- mil tabasin enda kogemast, mida siis see sotsio-kognitiivne konflikt tähendab.
Hindamine
Vaatamata üsna tugevatele vastandlikele ja väsitavatele emotsioonidele, oli see üsna meeldiv kogemus. Väited, mille puhul seisukoht võtta, olid üsna abstraktsed ja ilma kontekstita raske valida, kas nõustuda või mitte. Meie õppejõud oli väga professionaalne ja mänguline. Oskuslikult valas natukene ekstra õli tulle, esitades provokatiivseid küsimusi, mis aitasid väidetele natukene konteksti luua – see kuulub kategooriasse “ära seda kodus järgi teha proovi, vaid jäta see ekspertide hoolde.”
Analüüs
Läbi sellise vastandumise harjutuse saime kogeda, et kui mina näen, et on 6 ja sina näed, et on 9, siis see ei tähenda, et ilmtingimata on õigus minul või sinul. Või et seetõttu oleks keegi halb inimene, kui näeb olukorda teisiti. Me näeme olukorda erinevast vaatepunktist ja see on okei.
Poolt-vastu väidete harjutuses ei olnud mul keeruline valida, kuhu poole ma lähen – seda ma teadsin üsna selgelt. Keerulisem oli hakkama saada olukorraga, kus järsku olime argumenteerimise lahinguväljal ja justkui pidime ruttu tulistama enda põhjendusi, miks just on õige olla siin pool, kus ma parasjagu olen.
Miks keeruline? Sest ma tundsin, kuidas mu slovaki keele aju-error tõuseb sellisel hetkel esile ja ma peas tean, mida ma tahan öelda, kuid ma ei suuda nii ruttu õigesse keeled lausestust ülesehitada ja seda välja öelda. Kogesin ebamugavust ja natukene ka hirmu, et kui ma nüüd ei suuda end grupis selgelt väljendada, siis olen rumal. Tekkis tunne, et ma parem siis vaikin. Kui mõtlen selle peale grupiprotsessi vaatenurgast, siis võib olla see osa psühholoogilisest vajadusest kuuluda gruppi ja hirmust, mis siis kui ma ei sobitu siia, vajadus meeldida. Õnneks see valehäbi, hirm lahjenes aja möödudes ja kogesin ,et mul on aega eneseväljenduseks ja on turvaline omada erinevat seisukohta.
Järeldused
“Mitte keegi ei suuda üksi sümfooniat vilistada. Selleks läheb vaja kogu orkestrit.“ – H.E.Luccock
Ma ei oleks muutnud midagi selles loengus. Õppejõud lõi usaldusliku sideme enda ja grupi vahel, mis andis aluse konfliktseteks grupiharjutuste turvaliseks kogemiseks. On väga oluline, et grupitöö protsesse juhitakse teadlikult ja oskuslikult, siis võidavad sellest kõik osalejad ja sünnib õppimisrõõm. Vastasel juhul võivad sellised harjutused lõppeda väga negatiivsete emotsioonidega, solvumistega ja isegi ehk sooviga mitte enam kohtuda.
Tegevusplaan
Kui avaneb võimalus uuesti olla taolises olukorras, siis lööksin protsessis julgemalt kaasa, katsetaks enda piire, kasutaksin ära seda võimalust turvalises ruumis eneseületuse eduelamuseks. Poolt-vastu harjutuse lõpus ma seda ka natukene juba tegin. Loengu lõpus oli mul positiivne emotsioon nii laes ja otsustasin ,et soovin osaleda väitluskurusel, et teadlikult õppida argumenteerimist. Uurisin võimaluste kohta ka Tallinna Ülikoolis, kuid kahjuks hetkel see klubi ei tööta ning päris keeruline on leida täiskasvanutele väitlusklubis osalemise võimalust.
