Esimene loeng pärast aastast eemalviibimist – juhendamise praktikad andragoogilises tegevuses. Olen akadeemilisel puhkusel ikka edasi ning väiksema koormusega haagin end taas andragoogide sappa.
Suur rõõm oli kohata oma vanu kursakaid ning jätkata ka ühega neist ühist teed 2. kursusel. Tore oli ka uusi nägusi näha! Esmamulje sellest grupist – vau, seal on nii palju mehi!
Rännaku meetod – teekonna harjutus
Loengu teises pooles saime ilusa ilmaga minna Kadrioru parki uitama, kuid mitte päris niisama – meil oli väike ülesanne ka. Tuli olla segamatult iseendaga ja mõelda oma 3-5 aasta visioonile ja eesmärkidele, kusjuures üks aasta võrdus umbes 7-10 minutiga. Samuti tuli enda ümber vaadata ja jälgida, kas midagi püüab pilku või kõnetab. Kui jah, siis tuli teha foto telefoniga.
Ma läbisin selle ülesande veidi kohandatult. Enne teele asumist käisin kiirkorras oma peas läbi suuremad teemad ja siis jäi aega hoopis kursakatega muljetamiseks ja nii muuseas ka kõnetavate objektide jäädvustamiseks.
Püüdsin kaamerasilma: Köleri tänava, maja nurga peal, 555 numbrimärgi,metallist liblika kuju, tennise-ja muusikakool ja imelise Kadrioru pargi looduse ilu (lilled,tiik, sinine taevas). Minu jaoks tähendab liblikas ja 555 transformatsiooni, muutust. Ja eks mu elu ongi üks pidev muutuste ja transformatsiooni jada. Kuid praeguses hetkes naastes sellisest kodusest “nukkumisefaasist” taas inimeste ja melu keskele, tundsin, et ta Looduse ilus kümblemine on väga hingelähedane. Väga huvitav, et pilku püüdis ka kaks ühes silt tennise-ja muusikakooli infoga. Olin just mõni aeg tagasi mõtisklenud klaveri – ja tennisemängu oskusest.
Mu jalad viisid suht autopiloodil eeldatavasse sihtkohta. Ja mu kaaslased usaldasid mu kõnnimälu. Tegelikult läks nii, et ma salvestasin endale pähe, vale sihtkoha. Arvasin ekslikult tänu rutakusele, et on vaja KUMUsse minna. Kadrioru kunstimuuseum Weizenbergi 37 oli kogunemispunkt.
Lõpp hea, kõik hea. Kogunesime kursusekaaslastega määratud sihtkoha juures. Tegime väikese kogemuse jagamise ringi ning saimegi ülesandeks ülikooli auditooriumisse tagasi minna. Aga mitte niisama. Seekord paaris. Pidime jagama oma rännakul tehtud avastusi. Ja teineteist sekkumatult kuulates ning seejärel kuuldut kokkuvõtvalt peegeldades ning välja tuues 3-4 tugevust.
Kuna meile mingisugust eelteadet eesootava kõnni rännaku kohta polnud, siis minu paariline tuli esimesele koolipäevale kingadega. Mõttekoht ka endale tulevikuks: väike eelinfo kiri osalejatele ei ole üldse halb mõte. Istusime tema 10ks jagamise minutiks pargipingile. Ja siis sain esimest korda elus avalikult ka rinnapiima pumbata. Samal ajal kuulasin ja siis peegeldasin. Märkasin, et mul oli veidi raske esialgul ennast kuulamisele häälestada, kuna muretsesin, kas pumpamisega kǒik ok. Väga huvitav uudne kogemus.
Tagasiteel oli minu kord. Ma sattusin hoopis rääkima esmajoones põletaval teemal nagu peidetud kujul lisatud suhkur igal pool töödeldud toitudes. Ma ei tea miks, ilmselt vist mu kursakas küsis midagi mu sünnitusjärgse hea figuuri kohta. Ja siis rääkisin oma asju lähtuvalt ülesandest ka. Ma arvan, et meil oleks pidanud olema kõigepealt enne õppetöö algust lobisemise ring, et kõik muljetamised ära muljetada ning seejärel õpperuumi kohale tulla. Igatahes mulle jäi kõlama tema kokkuvõttest realistlikkus, et mul on suured ent realistlikud eesmärgid.
See harjutus oli mõnus meenutus, et õpiruum-keskkond ei pea olema ainult nelja seina vahel. Olime sarnast harjutust ka varem teinud esimesel kursusel Lifelong Learning and Social Changes aine raames- Sokratese kõnd oli vist selle meetodi nimetus, kui ma õigesti mäletan. Arutasime paarides oma kavandatavate podcastide ülesehitust ja progressi.
Mõned mõtted, mida võtan kaasa sellest loengust ja kogetust:
- Usalda, aga kontrolli!
- Tuttavas keskkonnas olles oleme justkui autopiloodil.
- Huvitav, kuidas samas keskkonnas olles märkame erinevaid asju.
- Kuidas keskkond mõjutab? Kui oleks olnud näiteks kehv ilm, kas siis oleks olnud ka negatiivsem vaade tulevikku?
- Vajaliku eelinfo jagamine osalejatele.
- Tagasi juurte juurde – Sokratese kõnd ehk õppimine saab toimuda ka avatud ruumis.
- Häälestus ja kohalolu!
Õppimiseni!
