Tere, mina olen Kersti Kikas, andragoogika eriala esimese aasta üliõpilane.
Nii kaugele kui ma mäletan, on mulle alati meeldinud õppida ja kogeda seeläbi eduelamust. Olen alati olnud avatud, uuendusmeelne ja mulle meeldib oma tegemistes lähtuda küsimusest: “Kuidas saab veel paremini?”
Ausalt öeldes oleksin ma võinud teha selle esimese sissekande esimesel nädalavahetusel pärast loenguid, kuna tunnen, et päris palju on juba meelest läinud. Vaatan küll enda märkmeid ja ka Drive’I kaustas olevaid materjale, kuid siiski emotsionaalne kogemus on mälupildis ähmastunud.
Meie esimeses loengus tegime enne asja kallale asumist häälestusülesanne, milleks tuli meil meenutada:
1) mis oli esimene töö, mille eest raha sain?
2) mis oli sinu unistuste amet ja kellena töötad praegu?
Esimene töö, mille eest ma raha sain oli peenarde rohimine ja muud lihtsamad talutööd. Maal vanaema ja vanaisa juures. Ma ei käinud kooliski, ikka päris noor olin. Aga kui mõelda nagu natukene rohkem päris tööle, kus mul ikka leping ka oli, siis see oli 8 klassi suvevaheajal Pärnus restoranis Tex-Mex jõhvikas ehk saaliabiline olemise eest.
Kui ma esimeses klassis käisin, siis oli mul kaks unistuste ametit – tahtsin saada arstiks ja õpetajaks. Arsti ja haigla mõte tuli ilmselt sellest, et väiksena olin päris palju haiglas ja kogusin igasugu põnevat inventari, mis mulle seal külge pandi ja vähegi võimalik oli kaasa küsisin. Õpetaja ametiga on mul väga selgelt meeles minu esimene klassijuhataja ja tema laud, kus olid laste töövihikud. Seal ta istus ja kontrollis tehtud kodutöid ja joonistas alla värvilisi mummukesi vastavalt soorituse tasemele. Hindeid hakkasime saame alles 2 klassis. Ja mina unistasin, et kui ma ka kunagi suur olen, siis ma saan ka põnevusega lugeda teiste tehtud töid ja värvilisi mummukesi joonistada.
Praegu töötan hoopis telekomettevõttes koolitusspetsialistina. Sain ettevõttesiseselt ametikõrgendust ja olen selles rollis üsna värske. Kuigi laste ja õpetamisega olen ma isegi praeguse ettevõtte kaudu nende sotsiaalprojektis Tallinna Lastekodus kahte last õpetades kokku puutunud. Ja lõin kaasa ka Hiiumaa Vabakooli loomise algatuses ning tegelikult on mul läbitud ka pedagoogika kursus Tartu Ülikoolis. Kuigi ma ei tööta õpetajana koolis, siis haridusvaldkond, õppimine ja õpetamine pole minust mööda läinud.
Pärast seda ava ülesannet asusime siis nö asja kallale ja meie tunni teemaks oli andragoogi rollid. Mõtlesin kohe kaasüliõpilase, Astridi peale, kes tegi selle kohta eelmisel semestril teemaportfoolio. Et kui hea tal oma asja varrukast võtta ja meenutada. Saime ülesandeks mõelda, millised rollid on andragoogile iseloomulikud. Enne seda arutasime ka professiooni olemuse üle. Et kas siis tunnistus kvalifikatsioonist teeb ühest inimesest ametikanda, professionaal või mitte.
Mu jaoks on see andragoogi rolli mõtestamine veidi keeruline, kuna ma ise ennast veel ei pea päris valmis andragoogiks, ma alles kujunen õppimise kaudu. Ma võin küll aimata ja arvata, et mis ja kes ta siis olla võiks, kuid selget rollipilti mul endast kui andragoogist pole. Kui mõelda, kes mulle kangastuvad selle rolli kandjatena ja keda pidada eeskujuks, siis on lihtsam – meie õppejõud Katrin Karu ja Halliki Põlda. Eks see ongi selline põnev kujunemise protsess.
Minu jaoks oli huvitav mõte, et ega me ei peagi igapäevaselt tegelema oma rolli pildiga, sest me kombineerime rolle pidevalt. Teine huvitav nope pärineb Ülo Vooglaiu sulest: rollis tuleb olla väga täpselt, selleks, et vastas rollis olija saaks olla enda omas. Et siis tuleb põnev rolli kujundamine ja omaks võtmise protsess. Oma jagu mängib siin osa ka minu enda ettekujutus ja arusaam ühe andragoogi olemusest ja normatiivsest käitumisest , kui ka minu enda väärtused, kogemused, teadmised, eeldused, ootused ja hoiakud. Kui see hakkab selginema, siis saan rääkida ka enda kui andragoogi professionaalse identiteedi kujunemisest (kes ma olen andragoogina ja milliseks andragoogiks soovin saada?).
