Kuidas kogesid tunnustavat vestlust?
Mul oli meeldiv, avatud partner. Kogesin vestlust turvaliselt. Oli huvitav, et mis ta siis tagasisidestamisel vastab ja mida ta minu jutust välja nopib – ka ridade vahelt. Märkasin alguses neid mõtteid, kui olin teadvustanud, et mõte rändab mujal kui praeguses hetkes, sain õnneks need “kuidas ta mind tajub?” foonil tekkivad küsimused välja lülitada ning päriselt ka kohale tulla ja olla hetkes koos oma vestluskaaslasega ning usaldada protsessi kulgu. Vahelduseks täitsa meeldiv, tore, positiivne, eluline ning praktiline ja innustav ülesanne.
Millised enesekohased märkamised tekkisid tänu vestluspartnerile?
Vestluspartneri tagasisidest, peegeldusest noppisin enda jaoks välja järgmised mõtted: Otsin ennast õppijana, loon ennast õppijana – pean endale meeldetuletame, et oleksin vähem enesekriitilisem ja tunnustan ennast ka väikeste võitude eest. Pluss, et minuga on alati hea teemas püsida ja mitte laiali valguda 🙂 Tõesti, selgus, kord struktuur mulle meeldib – annab turvalise raami, mängumaa, milles püsida.
Milles seisnes tunnustava vestluse osapoolte vastutus?
Vestluse osapooltel on ülesanne, vastutus olla kohal oma mõtetes ja kuulata ning märgata ning mitte laiali valguda ehk püsida struktuuris, hoida ruumi. Vestlust juhtival osapoolel on vastutus hoiduda kriitikast, provotseerimisest, negatiivse kogemuse loomisest ehk olla teadlik oma häälestusest, kehakeelest, verbaalsest väljendusest. Lisaks olla mõttega kohal, et hiljem peegeldada kuuldut ning tuua välja märkamised.
Milline on sinu jaoks tagasiside tähtsus?
ÕS 2018 järgi: tagasi+side <-side> süsteemi talitlustulemuste mõju sama süsteemi edasisele talitlusele (küberneetika põhimõiste); ka ülek
Oleneb olukorrast. Tagasiside on selline huvitav nähtus, et ühest küljest on ta oodatud, sest me vajame teda, et oskaks korrigeerida enda tegevusi, mõtlemist vms, teisalt aga me nagu kardame ka tagasisidet saada ja pigem hoiaks sellest eemale. On olukordi, kus see on väga olulise tähtsusega, et saada endale kinnitust, kas ma olen hästi hakkama saanud või on vaja veel arengu kohta. On olukordi, kus see ei oma tähtsust, sest ma annan endale ka tagasisidet. Sellel tagasisidel on veidi selline koolilapse sündroomi maik juures, et nii, kas ma olen nüüd kusagil eksinud või mitte. Tunnustav tagasiside on suhteliselt uus nähtus ning ma isegi tuletan endale meelde, et vähem piitsutamist ja enesekriitilisust ja keskendu oma tugevustele ja pisikestele edusammudele.
Kuidas toetab tagasiside sinu arengut?
Winston Churchill: „ Ma olen alati valmis õppima, kuigi ma ei ole alati valmis selleks, et mind õpetatakse.“
See on igatepidi edasiviiv, vahe on lihtsalt emotsioonis, mille pinnalt see areng edasi läheb…Pigem edasiside on arengut toetav. Kui vaadata seda sõna edasi ja side, siis juba sellest tuleb signaal, et tegemist on millegi toetava ja edasiviivaga. Et kui keegi (näiteks juht) ütleb, et näe sellist käitumist ja tulemust, tahan rohkem näha, seda vähem ,siis oskan ka ise analüüsida ja ennast suunata. Lisaks annab see mulle juurde ka autonoomsust, mitte hoiakut, et minu eksistents ja heaolu sõltub kellestki kolmandast.
