Mõned päevad tagasi möödus aasta hetkest, mil minust sai ema. Emadus ei olnud minu pikaajaline unistus ega siht omaette, kuid valmisolek tuli justkui omasoodu ja õigel ajal. Selle aasta tagasivaates jagan oma kogemusi erinevate etappide kaupa: ettevalmistus, sünnitus, kuldne trimester, mina-pildi segadus ja taasühinemine oma kehaga.
Teadmistes peitub jõud, mis vähendab hirmu suuri silmi
Sünnitus ja lapseootus ei kuulu meie igapäevaste rutiinssete tegevuste hulka. Seetõttu otsustasime Randariga põhjalikumalt valmistuda. Me mõlemad oleme inimesed, kes tahavad protsessidest täpselt aru saada. See on natuke nagu maratoniks treenimine – isegi tippsportlane valmistub nii füüsiliselt kui vaimselt, et sooritus õnnestuks. Muidugi võib proovida ka ilma ettevalmistuseta, kuid teadlik ja informeeritud lähenemine annab rohkem kindlustunnet. Siiski pean ära mainima ka selle, et kuigi ettevalmistus on juba pool võitu, on siiski oma roll siin protsessis mängida ka tähtedeseisul või x-faktoril – kuidas kellele meelsam…
Teadlikud otsused
Otsustasin varakult, et ei lase end mõjutada hirmujuttudest ja uskusin, et positiivne sünnituskogemus on minu jaoks võimalik. Muidugi tähendab “positiivne” igaühe jaoks midagi erinevat, kuid minu jaoks oli oluline, et nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt oleks kogu protsess turvaline ja arusaadav. Viisin ennast teemaga kurssi nii palju kui võimalik. Miks? Sest teadmistes peitub jõud, mis kahandab hirmule omaseid suuri silmi.
Kaks olulist otsust, mis aitasid sünnituseks valmistuda:
- Doula Katrin Saage veebi rasedusringis osalemine (8-nädalane online programm paaridele, kus jagatakse tõenduspõhist info sünnituse ja sünnijärgse perioodi kohta).
- Eraämmaemanda võtmine sünnitusele. Meile oli suurepärane tugi Ehtel Kanarbik.
Koostasime ka sünniplaan, mille vaatasime koos Ehteliga üle. Ikka selleks, et veenduda, ega me liiga kosmoses ei ole oma ettekujutuste ja soovidega. Sünniplaani koostamise kohta levib vastakaid arvamusi nagu ilmselt iga vähegi tavanormidest väljas oleva asja kohta. No et ega beebi valib ikka endale sobivaima ilmaletuleku viisi, mitte ei lähtu vanemate koostatud kavast. Kuid me lähtusime sellest, et see annab meile läbimõeldud protsessi erinevate võimalike stsenaariumite puhul.
Kuid iga ettevalmistusprotsess võib tekitada ka oma väljakutsed…
Võib-olla mitte kõige parem otsus: õhinaga liiga palju materjali läbi töötada. Jah, umbes kuu enne tähtaega jõudsin hetkeni, kus mõtlesin: nüüd aitab! Info hakkas üle pea keema, täpselt nagu Tuhala nõiakaev kevadeti. Lugesin läbi mitu head raamatut (nimed postituse all), käisin beebiootel naiste joogas-ja vesivõimlemises ning ka Pärnu haigla perekoolis.
Positiivne sünnituskogemus Pärnu haiglas
Tuhude algusest lapse sünnini kulus kokku 13,5 tundi. Esmasünnitaja klassikasse kuuludes ärkasin eelneva päeva hommikul tavapäraselt varasemalt, öö otsa tuhutasin ja olin magamata ning hommikul sündis beebi.
Mis läks hästi? Sünnitus möödus ilma meditsiinilise sekkumiseta – ei mingeid valuvaigisteid (polnud vajagi) ja ka mitte ühtegi lõiget, õmblust ega muud lisandit.
Mis ei läinud nii, nagu arvasime? Paberile see mu vettesünnituse soov jäigi. Nagu Randar ikka armastab öelda:“Planning is essential, but plans are useless.” Mitte seepärast, et võimalust polnud – pakuti lausa kolm korda. Kuid ma olin ise selleks aktiivseks sünnituse alguseks juba päris läbi ja ütlesin duši alt voodisse jõudes:” Mina siit ei liigu!”
Mida ma siis tegin? Duši all käputades hingasin oma tuhusid ja vabastasin endas ürgse naiseliku jõu. Olin sünnitusmullis, keskendudes täielikult hingamisele, beebile ja iseendale, mistõttu praktilised detailid jäid Randari ja ämmaemanda hoolde. Aktiivses sünnitusfaasis taipas Randar paluda lahklihale kuuma kompressi. Tagantjärgi ma ei jõudnud ära imestada, et see tal meelde tuli! Igatahes kas nüüd seetõttu või mitte – pääsesin rebenditest ja õmblustest.
Ja ka kogu muu haigla sünnitusosakonna personal oli järgnevatel päevadel väga tore! Randar naljatles, et saime paar päeva nautida päris mõnusat täisteenusega Airbnb-d.
Kuldne trimester ehk esimesed kolm kuud
Olin sünnitusjärgseks trimestriks ette valmistunud tänu doula Katrin Saage emadekogukonnas jagatud teadmistele. Mõtlesime läbi tugivõrgustiku, vajalike kontaktide, omavaheliste suhete ja muu olulise igapäevaelu korralduses.
Esimesed nädalad
Teadsin, et esimeste nädalate jooksul võib esineda baby blues’i ehk eestipäraselt mammamasendust. Paar korda nutsin esimeste nädalate jooksul mingist seletamatust emotsionaalsusest. Ühel korral oli mingisugune seletamatu pingelangus, teisel aga hoopis ilus laul. Kolmas kord oli, siis kui lapsekesel esines ühe päeva jooksul tavapäraselt rohkem piima ülesheidet. Tundsin kuidagi abitu ja jõuetuna. Suutsin kõik maailma stsenaariumid oma peakeses läbi käia, kuid siis kaine mõistus helises ning võtsin ühendust imetamisnõustajaga. Ta rahustas mind ja selgitas, et see on tavapärane, kuna pisibeebi soovib lähedust ja ühendust, kuid paratamatult tuleb rinnal olles ka piima, mida tema pisikene magu veel kõike omandada ei suuda.
Neljas kord oli ka. Siis oli tegemist D-vitamiini manustamise alustamisega. Pisikesel oli üsna koheselt pärast vitamiini saamist kõhuvaevused ja mega gaasid. Seda oli päris nukker näha. Õnneks sellega saime üsna kohe jaole, et need kaks asja on omavahel seotud! Aitas vitamiini väljavahetus. Loobusime tavalisest oliivõli baasil olevast preparaadist. Sobivaks osutus veebaasil suukaudne spreivitamiin.
Ja siis läinud ta oligi. Kuid arvestades mida kõike keha läbib, siis ei saa pahaks panna, kui hormoonid ameerika mägedel on. Tuleb nautida protsessi ilu!
Mida kohanemisperioodil õppisin?
Planning is essential, but plans are useless. – Randari klassika
Ehk siis mida vähem ootusi, seda parem. Päevadel, mil lasin asjadel rahulikult kulgeda, jõudsin palju rohkem tehtud, kui neil päevil, mil olin endale ette seadnud range päevaplaani. Õppisin tähistama väikseid võite. Samm-sammu haaval. Ega see esialgu kerge polnud, kuid nagu vanasõnagi ütleb, siis harjutamine teeb meistriks. Lähtusin oma baasvajaduste täitmisest. Võtsin endale hoiaku, et kui juba hommikul pesemas sain käia, siis oli see korda läinud päev. Kui juba lisaks sellele ka sooja süüa sain – jess! veelgi parem. Kui jõudsin beebiga õue jalutama, veelgi suurepärasem! Kui tegin uinaku koos beebiga – lausa pillerkaar! Ja nii edasi. Õppisin lihtsamalt olema. Päeva lõpuks on pisikesel rohkem kasu puhanud emast, kui triigitud riiete virnast.
Öeldakse, et beebiga sünnib ka Naine, vastsündinud Ema – minul jäi see Naine kusagile sünnikanalisse kinni
Esimene vaatus. Kusagil neljanda-viienda kuu kanti pärast sünnitus hakkas pead tõstma rollisegadus.Oma askeldamiste taustal märkasin, et ostan lahkel käel riideid lapsele, kuid endale ei raatsi enam kulutada. See oli minu jaoks väga kummaline muutus, sest olen alati endale head-paremat lubanud ja ka teistele rõhutanud, et igaüks peab eelkõige iseendaga hästi läbi saama. Ja siis äkitselt tundsin end süüdi, et mõni asi tundus liiga kallis ja otsustasin pigem mitte osta. Täielik error!
Teine vaatus. Ma hõivasin end täiega igasugugu miniprojektikesega. No et vältida seda hämmastavat iseenda kaotamist emaks saamisel, millest ikka siin-seal juttu tehakse. Ma siis muudkui askeldasin ja asjatasin, et olla aktiivne, produktiivne ja muidu tore. Huvitav dünaamika kerkis esile – mida rohkem ma pingutasin, seda ligemale tegelikult jõudis see “kriis”. Ühel hetkel tusatsedes tuli üle minu huulte järgnev lause:” Tead, Leena-Lii ei lase mul asju teha…!” Ja siis ma sain ise ka aru, et see nüüd küll päris okei ei olnud. Randar tõi mind ilusti maa peale tagasi. Tõmbasin oma projektiotsaksed kokku ja lubasin suvel mitte mingite kursuste ja muude projektikestega tegeleda. Olla lihtsalt olemises.
Kolmas vaatus. Ühel päeval seisin oma riidekapi ees ning vaatasin sealseid asju. Ja ei saanud aru, kelle riided need seal minu kapis on! Hämmastav kogemus. Ma ju teadsin, et need on minu riided, kuid tundusid mulle täiesti võõra inimese omad. Huvitaval kombel oli see moment pöördepunktiks, mil hakkasin oma mina-pilti tagasi saama.
Taasühinemine oma kehaga
Õnneks ma olin beebiootuse algusest saadik seda meelt, et mingit sünnitusjärgset kahe-kuuga-suvevormi rallit ma tegema ei hakka. Minu põhimõte oli, et kui keha kasvab üheksa kuud koos beebiga, siis tuleb anda endale ka üheksa kuud, et rahulikult taastuda. Tasa ja targu.
Kui Leena-Lii oli saanud neljakuuseks, siis hakkasin käima korra nädalas Väiksed Sammud stuudios Rutt Kanistiku juhendamisel Restore Your Core treeningus. Tegemist on põhjaliku ja tervikliku treeningprogrammiga, mis on loodud sünnitanud naistele. Treening on rahuliku ülesehitusega ja kombineerib joogal ja Pilatesel põhinevaid harjutusi biomehhaanika põhialustega. Peamine fookus on keha süvalihaste- ja vaagnapõhjalihaste taastamisel ja tugevdamisel ning funktsionaalsemaks muutmisel.
Kui Leena-Lii oli saanud seitsmekuuseks, siis alustasin WildFiti 90-päevase programmiga. Minu coach oli Nicole Vida. WildFit pole tahtejõul töötav lühiajaline dieet, vaid terviklik elustiili ja toitumisharjumuste muutmine holistilise lähenemise kaudu. Soovisin vabaneda emotsionaalsest söömisest ja magusaga liialdamisest ning see õnnestus koos kaotatud üleliigsete sünnitusjärgsete kilodega. Juba programmi keskel tundsin – jesss, kui mõnus on olla tagasi oma kehas!
Olen ääretult õnnelik, et üks armas tüdrukubeebi valis meid oma vanemateks. Elukestev õpe kui teekond sai hoopis teise tähenduse.
——————————————————————————————————————–
Raamatud, mida lugesin sünnituseks ja emaduseks valmistumisel:
Ina May Gaskin “Loomuliku sünnituse teejuht”
Rebecca Dekker “Positiivne sünnituskogemus on võimalik”
Greer Kirshenbaum “The Nurture Revolution. Grow your baby’s brain and transform their mental health through the art of nurtured parenting ”
Randar võttis ette suurema ampsu, millest oli ikka praktilist kasu ka:
Penny Simkin “The Birth Partner. A Complete Guide to Childbirth for Dads, Partners, Doulas, and Other Labor Companions”
