Otsustasin sellese kategooriasse postitada oma päris esimese refleksiooni, mida tegime loengus harjutusena 31.08.2022. Fortuuna valis grupitööks välja mulle “what?so what? now what? ” mudeli. Mõtlesin, et hiljem on hea võimalus vaadata tagasi oma arengule. Kuna ma igapäevaselt ei tegele täiskavanute koolitamisega, valisin olukorraks uue töötaja väljaõpetamise, mis hetkel aktuaalne on.
What? Mis?
Uue töötaja väljaõpetamine. Mina väljaõpetaja rollis. Olin omalt poolt ettevalmistuse läbi mõelnud, mis talle kui uuele töötajale selles rollis oluline on- süsteemide ligipääsud, kasutajakontod, protsessikirjeldused – ja info ka ennetavalt edastanud. Lootsin, et saame kohe tema enda arvutis kõik praktiliselt läbi teha. Küsisin ka tema käest, kas selline lähenemine on talle sobilik. Sobis. Korraks tegi olukorra keeruliseks see, et selgus, et tal polnud aktiveeriund tellitud kasutajaõigused. Lasin oma arvutist teha ja olukord oli lahendatud.
So what? Mis siis?
Ära eelda, vaid kontrolli ja küsi üle (tehnilised pooled). Kui selgus, et tal pole õiguseid saadud, siis minust käis läbi mitu emotsiooni ja küsimust. Peamine, mis domineerima jäi oli, et kas ta ise oleks saanud ehk huvi välja näidata ja uurida ennetavalt selle kohta, kas tal on kõik vajalik juba olemas, et meil oleks temaga võimalikult praktiline ja ladus “koolitus”. Teisalt olin hästi mures, kas ma ikka annan edasi infot tema jaoks piisavalt lihtsalt ja selgelt, kas ma annan piisavalt ruumi uue info settumiseks ning julgustasin teda vahele küsima, mind protsessis peatama, kui midagi on arusaamatu. Tegin põhjaliku eeltöö just seepärast, et ta saaks võimalikult ruttu iseseisvuda, sest see on tegelikult minu isiklik huvi, et ma saan selles tööst nö käed puhtaks ja keskenduda uutele tööülesannetele. Mõtisklesin, kas see tekitab ehk temas natukene hirmu, et tal kohe nii palju asju ära hallata, kas ta saab hakkama ja kas ta tunnetab minu põhjaliku ja püüdliku ettevalmisutse taga survet? Kõige huvitavam nope minu enda jaoks oli see, et ma märkasin enesesüüdistamist, kriitikat enda suhtes – kas mina olen ikka teinud piisavalt ja kas ma olen piisav tema jaoks?
Now what? Mis edasi?
Pean endale aeg-ajalt meeldetuletama järgmisi asju:
Ära eelda, vaid kontrolli ja küsi – jaga vastutust – õhutan iseseisvust ja vastutuse võtmist. Ei süüdista ennast, vaid teistel ka vastutus!
