Tagasivaade Foorumteatrile
Millised mõtted mul tekkisid selles loengus osalemisel? Foorumteater on hea võimalus ületada iseennast (oma uskumusi, mis ehk piiravad) ning hirmu sattuda pea ees tundmatusse. Leian, et see meetod annab võimaluse turvalises keskkonnas avaldada oma arvamust teatud ühiskonnakriitilistel teemadel. Ehk siis julguse öelda ja mõelda ning aktsepteerida, et sinu arvamus ei pruugi kõigi teiste omaga ühtida ning see on ka ok. Minu jaoks joonistub paralleel Marshall B. Rosenbergi “Vägivallatu suhtlemine – elu keel” põhimõtetega. Peamine võit ma arvan ongi see, et inimesed saavad julguse väljendada ennast ning kogemuse, et see, kui mul on teistsugune arvamus, ei tähenda kellegagi tülli minemist. See avab hoopis võimaluse asju näha teisest vaatenurgast, mõista – ning siiski jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, arvamusele. Samas pole keelatud ka seda muuta, kui tunned, et teine osapool on pannud mõtlema – nägema asju hoopiski uues valguses. Läbi dialoogide, mängude ja etenduse saime kõik kogeda rollivahetusi ning perspektiivi muutust. Saime võimaluse õppida läbi kogemuste jagamise.
Mis veel?
Mulle väga meeldis, et selline kogemus aitas meelde tuletada ja praktiliselt kogeda teada tuntud tõde, et enne hukkamõistmist proovi mõista. Ehk siis enne kui kiirustada näpuga näitama, vaata, kuhu poole ülejäänud kolm sõrme samal ajal vaatavad. Pindu teises silmas on alati kergem näha, kui palki enda omas.
MIS VEEL?
Tekkis kahjutunne, et üldharidussüsteemis pööratakse võrdlemisi vähe tähelepanu suhtlemispädevuse arendamisele. Viimased aastakümned on rõhku pandud digipädevuste arendamisele, kuid elementaarsed suhtlusoskused on tagaplaanil. Kus siis need lapsed – sirguvad täiskasvanud peaksid saama kogemusi argumenteeritud, vägivallatul suhtlemisel põhineval suhtlemisel? Kodudest, kus vanemad ei tea isegi, kuidas elutervelt suhelda? Arvan, et suhtlemisoskused on essentsiaalsed ning kahjuks üldharidussüsteemis häbematult tagaplaanil. Tunnen puudust, et meil TLÜs pole väitlusklubi, kus tudengiga arendada enda argumentatsiooni oskust (oluline oskus minu hinnangul nii õpingute vältel kui ka töö-ja eraelus). Kirjutasin isegi üliõpilasesindusse, et uurida, miks meil see klubi ei tegutse ning sealt vastati, et ilmselt II semestril nad saavad taaskäivitada selle ettevõtmise.
Mis toimus viimasel kohtumisel?
Viimaseks kohtumiseks valmistasime gruppidega etenduse, 3 vaatuses. Meie grupi teema oli “Olla ilma lasteta teatud vanuses”. Viimasel hetkel tegime grupi liikme haigestumise tõttu ümberkorralduses rollides. Huvitaval kombel mulle isegi meeldis see ootamatu olukord, kus jäime kolmekesi. Kuigi võiks arvata, et selline viimase hetke muutus tekitab stressi, siis minul tekkis pigem positiivne stress põnevus – kuidas me selle nüüd ära lahendame. Mingil määral tekkis mul ka pingelangus. Miks? Sain olla rõhuja rollis (ema, kellel oli juba 30 eluaastaks kolm last ning kes ei mõista, mis ta vanemal lapsel viga on, et tal veel lapsi pole) üksi, algupäraselt oleks pidanud jagama seda teise osalisega (vanaema osatäitja). Ja kuna ma ei ole nii terava ja kiire mõtlemise ja suhtlemise, reageerimisega, siis läks mul rohkem aega ja tundsin ,et olen kuidagi tempost maas ja mul polegi mingit rolli, kui ma ei saa sõna, sest teine inimene tulistab turboga kõik mõtted välja. Kuna haigestunud osaleja oli ka hästi kiire terava mõtlemise ja argumenteerimisvõimega, siis oli mul tunne, et ma olen mingi mõttetu tausta tegelane ja ma ei jõua sammu pidada – see nõudis nii suurt pingutust, et selles lahingus tempos püsida ja tundsin ,et fookus läks sisult ära.
Mis veel?
Tabasin end võrdlemisest, mis pole eriti eluterve. Võrrelda tasub ennast ikka iseendaga, mitte teistega, Kuid see on mingisugune alateadlik instinkt, et hakkan ikka kuidagi endale hinnangut andma. Ja kuna ma olen hästi enesekriitiline, siis sealt just midagi toetavat ja positiivset ei tule. See on nii huvitav koht, millega iseenda aktsepteerimise teekonnal tegeleda. Augusto Boal toob välja, et oleme igaüks unikaalsed artistid elulaval – kes rohkem, kes vähem, kuid siiski unikaalsed. Seda tuleb endale ikka meelde tuletada, et on nagu on. Igatahes sain siis olla kuidagi pingevabamalt oma rollis ja tundsin, et elasin päris hästi sisse ja saime kenasti hakkama.
Mis veel?
Huvitav märkamine oli veel see, et kuna seda teist aktiivsemat osalejat ei olnud, siis ka rolli vahetuse läbinud osatäitja, kes muidu ka selline ohjadest haaraja, ei olnud üldse nii initsiatiivikas ning ei tahtnud esimeste seas lavale minna. Kujutan ette, et ilma selle muudatuseta oleks meie grupp esimesena lavale tormanud, et asi ära teha (selle vastu poleks mul mitte midagi olnud). Minule igatahes sobis selline grupidünaamika muudatus, sest see vabastas mind mingisugusest sisemisest survest/pingest.
Selline vabas, jutustavas “Mis veel?” küsimusele vastav refleksioon tuli.
