Neljapäeval, 27. oktoobril toimus meil Foorumteatris kolmas kohtumine. Eelmisel korral ma osaleda ei saanud, seega pidin klassiga ühele tasandile jõudmiseks lisa kodutööd tegema. Seekord tundus mulle, et meil oli vähem osalejaid kui esimesel korral. Siiski oli ka Erasmuse üliõpilasi. Klassi kontseptsioon jäi üsna samaks kui esimesel korral. Avaring (nimi, värv ja miks). Siis olid meil mõned “ohtlikud” soojendusmängud (väike vahejuhtum oli ka). Peale seda tuli valida teema, mis meid puudutas ja järgnes rühmatöö. Viimasena oli meil lõpuring (nimi, värv ja kuidas).
Loengus osaledes olin üsna stabiilses ükskõiksuses. See oli ausalt öeldes väga huvitav seisund. Ilmselt seetõttu, et olin seljahädade tõttu valuvaigistite all. Otsustasin sellest mitte mingit teemat teha ja osalesin kõikides mängudes (lihtsalt väiksema jala vaevaga). Kuidas ma sellise portsu otsa sattusin? Ikka nii, et suurest entusiasmist pärast hullu teisipäevast kõnede esitlemist ja sellega kaasnevat pingelangust, otsustasin end premeerida trenniga. Läks hästi, tõmbasin selja ära.Nagu natukene juba mainisin, siis see oktoobrikuine kohtumiste tsükkel on olnud väga intensiivne ja stressirohke.
Mingis mõttes oli see häda ka õnnistus. Kuna ma tegelesin oma valuga, siis hämmastaval kombel ma olin õnnelik, et sain eksisteerida, muretsemata enda – oma rolli, ideede, väljenduste jms. pärast. Sest mu fookuses oli mu selg ja valu, mitte mu roll kursakate hulgas. Minu jaoks oli see kergendus, kuna kipun vahest muretsema, kuidas mind rühmas nähakse. Olin seesmiselt õnnelik ja vaba. See tekitas minus tunde, et võin selline olla igal ajal, kui luban endal olla. Kogesin kergendust, et ei pea end kogu aeg põhjendama.
Rühmatöö ajal tundsin rõõmu, et meie grupiliikmed (teised kolm andragoogika erialat) jagasid teemast sama vaadet ja rõhumist. Meil oli tekkinud side. Järsku oli meil ootamatult üks lisaliige (Erasmuse tudeng) ja ma olin natuke nördinud. Kuna me pidime inglise keelele üle minema ja meil oli juba mingi rühmadünaamika ja siis tuli seda muuta. Siiski tundsin, et meil on päris tugev ja hea meeskonnatöö. Meie rühma näidati meie pilti/pilti kui näidist ja tundsin enda ja rühma üle uhkust. Arvan, et minu jaoks on olulised minapildid ja tugev kuvand. Minu jaoks on oluline tunda end olulisena.
Nagu ma enne mainisin, oli minu jaoks üllatav, et lasin end ükskõiksusesse sattuda. Ma pidin olema meie näidendis/pildis rõhutu – peategelane ja siis otsustasin, et ma ei taha olla. Tahtsin olla rõhuja. Nagu ma olen juba oma elus tundnud, mis tunne on selles teemas olla rõhutu –teatud vanuses olla veel ikka lasteta. Tegin avalduse, lisasin mõned kommentaarid oma otsuse kohta (kuigi tundsin, et ma ei pea neid isegi lisama ja siis oli nagu ok, seletan natuke). Meie “grupijuht” oli veidi üllatunud ja märkis, et tema arvates tahaks anda võimaluse särada ka mõnele teisele liikmele, kuna ta on nagunii väga aktiivne. Mul oli hea meel, et ta sellele tähelepanu juhtis. Otsustasin siiski, et tahan teist rolli proovida ja jäin selle juurde. Ja see muutus läks üsna libedalt. Usun, et see on tingitud ka usaldusest meie grupis.
Rühmatöö käigus avastasin, mida tähendab A. Boali “Rõhutute puu” järgi “pildi loomine”. Mul oli kodutöö, et seda puud lahti seletada ja siis mõtlesin, et hmmm… kas see pildi osa on nagu plakatite või fotode lavale panemine või kuidas see reaalsuses välja näeb. Ja ma sain oma vastuse praktikas. Pärast seda oli see minu jaoks palju selgem ja võrreldavam. See oli loogiline. Eriti meeldis mulle
rõhumise stsenaariumi 3-astmeline pildimudel: enne – praegu – pärast.
Mulle meeldib, kui ka sügavad ja müstilised asjad on lihtsalt arusaadavad.
Foorumteatris näen ma ennast erinevast vaatenurgast – saan mängida iseenda ja oma rollidega. Kuigi ma arvan, et mul oleks rohkem “vau” väljendeid, kui õpiksin mõnel muul erialal kui andragoogika. Miks? Meil on erialaainete raames niigi palju grupitöid ja eneseavastamist. Mõnikord tunnen, et isegi liiga palju. Tahaksin protsessi käigus natuke “iseendaga olemist ja oma järelduste tegemiseks ruumi”, kuid see pole võimalik, kuna tempo on peal ja oleme kogu aeg protsessidesse kaasatud.
*Pilt: The tree of the theatre of the oppressed by Augusto Boal from his book “The Aesthetics of the Oppressed”.
