Kersti Kikas


Minu kui õppija lugu

Nii kaugele kui ma mäletan, olen alati tundnud rõõmu avastamisest ja õppimisest. Õppimine on meie peres alati olnud au sees. Juba maast madalast kasvasin üles teadmisega, et hea haridus on vundament tulevaseks eluks. Huvitaval kombel ei käinud lasteaias ei mina ega ka mu vend. Olime kooliminekuni kodused koos ema Kaidi ja vanavanaema Mamma Lindaga. Nemad õpetasid  meid lugema, kirjutama, arvutama. Nii et kooliminekuks olime üsna hästi ettevalmistatud.

Minu koolitee algas 1996 aasta sügisel, mil läksin Selja Algkooli “0-klassi” ehk eelkooli.  Mäletan sellega kaasnevat suurt elevust. See toitis mu  õpinguhimu päris pikalt. Tori Põhikooli lõpetamiseni olin üks oma klassi priimustest, kes sai iga õppeaasta lõpetamisel tunnustatud kiituskirjaga. Meil oli hästi ühtehoidev klass ja kool. Hästi õppimine ja aktiivselt koolielus osalemine oli au sees sealgi keskkonnas. Teadsin üsna varakult, et soovin pärast põhikooli lõpetamist jätkata õpingutega Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. 

Täiskasvanud mina tagasivaade põhikooli perioodile: „Koolis ei räägitud mulle kuust ja selle faasidest, maast ja tema tsüklitest. Mulle ei õpetatud, et surm on taassünd. Mulle ei räägitud seksuaalsusest kui millestki pühast. Mulle ei räägitud kehast kui tunnete templist. Mulle räägiti kohandumisest, teistega sulandumisest. Mulle öeldi, et tuleb istuda paigal ühes ja samas kohas ja vaadata kogu aeg asjadele ühest ja samast vaatenurgast. Mind armastati siis kui ma ei naljatanud. Mind armastati siis kui ma olin sõnakuulelik. Mind armastati siis kui ma olin korralik. Aga keegi ei tahtnud teada, milline ma tegelikult olen. Keegi ei oodanud seda minult, keegi ei küsinud seda minult, keegi ei peatunud, et lähemalt vaadata. Ja nii ma õppisin kandma maske, tuhandet maski, millest ükski pole mina. Millal küll pole meil enam vaja olla kõik ühesugused? Me oleme hundid, kes on ristitud koerteks…“

Mul oli kindel siht silme ees, mistõttu oli kergem ka oma soovitud eesmärk saavutada. Sütevaka on vaieldamatult üks parimaid koole Eestis (2022 aasta riigieksamite tulemustega 5. kohal). Minu jaoks on tulemustest tähtsam hoopis sealne hooliv ja avatud õpikeskkond, mis on sütitav, innustav, kaasav, maailmapilti avardav. Sütevaka deviisiks on “Vabadus. Loovus. Vastutus”.  Varasemalt oli ikka õpetaja see, kes oli ruumis kõige targem ja teadis täpselt, mida ja kuidas teha. Sütevakas aga oli õpikogemus jagatud õpetaja ning õpilaste vahel. Sütevakalased armastavad öelda, et see pole lihtsalt kool, vaid hoopis elustiil. Seal valmistati meid ette ülikooliks, kujundati ennastjuhtivaks, vastutustundlikuks  õppijaks. Seal oli hinnas igaühe unikaalsus. 

I, II ja III kooliastmes õppides käisin ka huviringides. Õppisin muusikakoolis neli aastat klaverit. Alates VII klassist käisin sõudmas Pärnu Sõudeklubis. Põhikoolis ja gümnaasiumis olles tegutsesin õpilasesinduses. Olin aktiivne õpilane. Põhikooli lõpuaktusel ütles klassijuhataja kuldsed sõnad: “Kersti teeb palju, Kersti jõuab palju.”

Kuigi kõik eeldused olid mul  ülikooliõpinguteks olemas, ei läinud ma otse pärast gümnaasiumi ülikooli. Otsustasin praktilisuse kasuks, et võimalikult ruttu iseseisvuda. Läksin Tallinna Majanduskooli (TMK) personalitööd õppima. See otsus ja valik tulenes noorukiea ühest suuremast identideedikriisit, kus ma  vastandusin ja lõpuks võõrandusin oma vanematest. Olin seni olnud kuulekas, tubli, väga püüdlik laps. Täitnud nende ootusi. Pakkunud neile uhkust ja rõõmu. Olin väga püüdlik. (Praegu tagasi vaadates saan öelda, et seekaudu soovisin ma alateadlikult oma vanemate poolt aktsepteerimist, luba olla nagu ma olen ehk tingimusteta armastust. Aga mõju oli vastupidine – õppisin hoopis, et armastus on tinglik. Ehk siis lapse – ja kooliealine Kersti mõtles: „Kui ma olen tubli laps, siis mu vanemad armastavad mind“).

Murdepunkt oli X klassis.  Pikka aeg oli elutee justkui ette teada ja eesmärk oli selge. Ühtäkki enam mitte. Ma seadsin kõik senise kahtluse alla. Mis siis juhtus? Soovisin minna YFU Eesti kaudu vahetusõpilaseks Venemaale. Seletamatul kombel on mind  slaavi kultuur lummanud.  Ettevalmistus käis, sh sponsorite leidmine. Mul oli pool summast ehk 20 000 krooni juba olemas. Ja siis oli Pronksiöö. Vanemad olid juba enne veidi kahtlevad selles projektis, kuid andsid mõista, et kui raha saan kokku, siis eks sa mine ja ole see aasta kodust eemal.  2007 aasta aprillikuu sündmused muutsid nende seisukohta kardinaalselt. Must kass jooksis meie vahelt läbi. Mõistsin nende hirmu, kuid ei mõistnud nende käitumist. Seda olukorda oleks saanud lahendada ka teisiti, kui käskude ja keeldudega. Pettusin, solvusin päris põhjalikult. Mul võttis viis aastat aega, et nendega rahu teha. 

Otsustasin võtta vastutuse oma elu eest omaenese kätesse. Valisin praktilise eriala omandamise, selleks et võimalikult ruttu tööturule pääseda, saada  elu – ja töökogemust ning arendada karjääri. Varajases täiskasvanueas olev mina arvas, et seeläbi avaneb vabadus olla mina ise.  Mõtlesin pärast TMK lõpetamist, et  kui ma olen ennast teatud tasemele ülestöötanud, siis küll ma jõuan ka ülikooli. Sinna jõudmiseks läks omajagu aega ja ka süütunnet, et ma pole justkui piisav, kui mul pole päris ülikooli diplomit. Kuigi ma olen endale tõestanud, et paljudel juhtudel loeb inimene ise – tema teadmised, kogemused, oskused ja ambitsioon –  mitte paber, siis praeguseks hetkeks olen jõudnud punkti, kus ilma ülikooli diplomita on teatud formaalsustest tulenevalt raske edasi minna. 

Tööalaselt olen osalenud mitmetel kursustel ja täiendõppe programmides. Taaskord praktilise vajaduse baasilt. Täiskasvanuea kõige intensiivsem õppimine oli vanuses 20 – 30 eluaastat. Laiemas plaanis tegelesin siis enesearenguteemadega. Tegelesin erinevate vaimsete praktikatega: joogaga, mediteerimisega, vabastava hingamisega. Täiendasin ennast Transpersonaalse psühholoogia erakoolis Teadlik Mina. Avastasin enese loodud maske ja piilusin nende taha, et jõuda lähemale iseendale. Jõudsin järeldusele, et olen müsteerium, millel puudub selge lahendus – ja see on okei. Sellesse perioodi jääb ka lähisuhtekriisist välja tulemine ning otsus omandada teadmised tervikliku, tervisliku ja teadliku lähisuhte alustest. See tõi mu ellu Imago suhtetöö baaskursuse läbimise.  

Elu kolmandal dekaadil õpin õppima, et saaksin juhendada teisi õppimisprotsessis. Olen kõrgkooli uksest sisseastunud kolmandat korda ja selleks, et välja astuda koos diplomiga. Kahjuks on kaks varasemat kogemust jäänud väga lühikeseks. Katkestused on tulnud ühel korral tööandja soovist teha valik: kas töö või kool ning teisel korral omal soovil, kuna vaatamata – vähemalt enda arvates – põhjalikule eeltööle, erinesid lubatud ja reaalsus teineteisest nagu öö ja päev. Praegu on mul nii tööandja kui ka lähedaste toetus ja tunnen, et olen tõesti õiges kohas ja teen õiget asja. 

Vivat Academia, 

Vivant Professores,

Vivat membrum quodlibet, 

Vivant membra quaelibet, 

Semper sint in flore!