“Tere, taevas! Tere, maa! Tere kõik, mis olla saab!”
Nii kõlab Pilve-Printsessa igahommikune tervitus.
Kes on Pilve-Printsessa ja millest tema lugu räägib?
Ta on rõõmsameelne, siira olemisega pilvehaldjas, kes on suur loodusesõber ning üle kõige maailmas tunneb ta rõõmu lihtsalt olemisest. Üheks tema lemmiktegevuseks on jalgade kõlgutamine üle pilve serva. Ühel päeval satub ta koos oma sõber Varesega prügimäele. Pilvehaldjas saab teada seal elavalt Prügijõmmilt, et inimesed on lihtsalt olemise rõõmu ära unustanud ja ajavad seda taga asju kokku ostes. Pilve-Printsessale läheb see väga hinge ja ta otsustab välja uurida, kuhu see lihtsalt olemise rõõm siis kadunud on.
Võibolla jõudsid juba mõelda omakeskis: “Oot, mis? Lihtsalt jalgade kõlgutamine? Mis eeskuju see lastele annab? ”
Olemise rõõm on suurim rõõm siin maailmas
Lihtsalt olemise rõõm on suurim rõõm siin maailmas, see ei küsi meilt mitte midagi materiaalset, sest see on puhtalt meie enda sisemine valik ja otsus. See on sisemine vabadus. Millest sina, armas sõber rõõmu tunned? On see lihtsalt pikutades taeva vaatamine, linnulaulu kuulamine, võilille tutsakate puhumine või hoopis liigeldes automargi ära arvamine? Ehk hoopis tähevaatlus või lihtsalt metsas jalutamine?
Kas see on liialt lapsemeelne? Tegelikult ei ole meiegi midagi muud, kui täiskasvanud lapsed. Ehk siis see sisemine laps on meis kõigis olemas. Oma mängulisuses, rõõmsameelsuses, siiruses, puhtuses. Lihtsalt vahel on see lapsemeelsus suure tolmukihi all. Ja see takistab meil elus rõõmu ja värve nägemast.
Kuidas Pilve-Printsessa sündis?
Öeldakse, et inimesi on kahte sorti – ühed on need, kes unistavad elu jooksul maratoni läbi jooksmisest ja teised soovivad raamatu välja anda. Ma kuulun nende viimaste sekka. Seega, ühel päeval võtsin ma endas julguse kokku ja otsustasin realiseerida ühe ammuse unistuse – kirjutada lasteraamat.
Juba lapsena meeldis mulle fantaseerida ja erinevaid põnevaid seiklusjutte välja mõelda. Vanaema arvas isegi, et minust võiks kunagi kirjanik saada. Aga see jutt pani mind tarduma, sest mäletan, et kirjanikud ja kunstnikud elavad ju väga vaest ja rasket elu. Mina ei tahtnud elada vaest ja rasket elu. Mida aeg edasi, seda vastumeelsemaks koolis käies kirjutamine muutus. Mängulisus ja loomingulisus oli sellest justkui välja pigistatud. Miks? Sest mul oli vaja kirjutada tarka erudeeritud inimese teksti, et sellega oma elluastumise küpsust näidata. Pärast kooli lõpetamist arvasin ma, et edaspidi ma küll midagi vabatahtlikult enam kirja ei pane.
Pilve-Printsessa tekkis minu idee maailma umbes 3,5 aastat tagasi. See periood oli minu elus väga keeruline, sest kõik, mille poole olin püüelnud, lagunes nagu kaardimaja koost. Ma mäletan selgelt ühte hetke, et ma olin oma ema juures justkui lohutust otsimas ja midagi ta mulle ütles,mida ei mäleta täpselt. Kuid sel samal hetkel vastasin ma emale täiesti spontaanselt: “Tead, mina hakkan edaspidi elama nagu Pilve-Printsessa – istun pilve peal, kõlgutan pokaali käes hoides lihtsalt jalgu ja naudin oma elu.”
Päris täpselt nii see elu hetkel välja ei näe, aga see tegelane jäi minu ideede maailma tiirlema, kuniks ei andnud asu. Ja ühel ööl paningi ma kirja algse mustandi, mis jäi kolmeks aastaks minu sahtlisse oma aega ootama.
Emadus tõi Pilve-Printsessa sahtlist välja
Tulevaseks emaduseks valmistumisel hakkas valmima ka Pilve-Printsessa. Sattusin beebipuhkuse algfaasis Facebookis Hingelt Vaba Kogukonda, mille kaudu sattusin ühte gruppi, mida veab autor, kirjutamise mentor ja kõneleja Birgit Itse. Hakkasin seal erinevaid loovharjutusi kaasa tegema ning avastasin, et päris äge on sõnadega mängida. Võtsin julguse kokku ning jagasin juhendajaga oma ideed valmis kirjutada sahtlis ootel olev lugu.
Hingelt Vaba Kogukonnast sain hoogu, julgustust ja väga olulisi kontakte, sh leidsin endale raamatu illustraatori Marii Matteuse. Ja mis kõige tähtsam – tänu oma idee jagamisele sai see idee muutuda veelgi käega katsutavamaks. Kuigi ma ei ole klassikalises mõttes kirjanik, siis sain endale tõestada, et ka mina suudan, saan ja võin.
Milleks see raamat?
Pilve-Printsessa sümboliseerib minu jaoks julgust olla ehe, olla mina-ise ja oma unikaalsust teistega jagada. Ta tuletab meile kõigile meelde, et siiras olemine ja lihtsalt olemise rõõm ei maksa mitte midagi. Ükski materiaalne asi ei kaalu üle sisemist vabadust olla rõõmus ja siiras. Sest kui me ei oska rõõmu tunda väikestest asjadest, siis on naiivne arvata, et me seda suurtest asjadest leiame. Nii jäämegi nõiaringi ja ajame asju taga elades illusioonis, et siis kui see ja too olemas on, küll siis ka õnn ja rõõm saabuvad. Loodan, et Pilve-Printsessa sütitab huvi lihtsalt olemise rõõmu vastu ning annab julgust oma suured ja väiksed ideed teoks teha.
Nii peen värk nüüd mul selle Pilve-Printsessaga ei ole, et seda laiemas levis saadaval oleks. Ta valmis esimeseks emadepäeva kingituses eelkõige iseendale. AGA kui sul on huvi ja sa soovid endale “Pilve-Printsessa ja prügi” raamatut, siis kirjuta mulle ja saan trüki tellida.
