Pusisin omajagu aega selle kallal, et mille üle siis veel reflekteerida ning millist mudelit kasutada. Peast käis läbi omajagu variante, kuid otsustasin aktuaalse puhkusereisi kasuks. Kuna viimasel kohtumisel saime ülesandeks endile ise tagasisidet anda, siis haarasin sellest kinni ja guugeldasin lennujaamas aega parajaks tehes erinevaid refleksiooni mudeleid (tagasiside oli see, et kas ma olen proovinud ka teisi mudeleid peale õppejõu ette antud mudelite?). Leidsin huvipakkuva Rolfe et al’s Framework for Reflexive Learning (2001) mudeli, mis baseerub kolme küsimusele: mis? mis siis? mis nüüd? süvitsi käistlemisel.
*Pilt pärineb: https://lifelonglearningwithot.wordpress.com/2016/05/02/different-models-of-reflection-using-them-to-help-me-reflect/
Mida ma siis vaadelda soovin? Oma ärevust ja heitlikku meelt reisile mineku situatsioonis. Sellest, et ma olen viimased kuu aega mega pinge ja stressi all, olen mina ja mu keha unehäirete, ärevushoogude, keskendumisraskuste põhjal, juba aru saanud.
Situatsioon? Teadmatus viimase hetkeni, kas me saame lennule või mitte, kuigi ostsime äriklassi pileti (reisime lennupersonali sooduspiletitega Filipiinidele). Lõpuks saime 40 minutit enne väljumist kinnituse, et mahume peale. Läks üle ootuste hästi, saime väga head kohad, hea teeninduse ja magada ka.
Minu roll olukorras?
Reisikaaslane, kes pole veel päriselt puhkuselainele suutnud häälestuda, kuna kuklas on nii töö kui ka kool. Taust? Kuigi ma olen tublisti tähtaegadest kinni pidanud, siis novembris ma esitasin esimesed kooliasjad hilinemisega. Lihtsalt kõik asjad sadasid korraga kokku nii tööl kui koolis. Ja praegugi ma vaatan oma tehtud asjade listi, mis on ilusti roheline, kuid mõned viimased asjad on teha ja see tundub lihtsalt nii lõputu, et ma ei tea, kas ma lõpuks saan ühe hetke lihtsalt olla ja puhata ka või mitte. Töö osas on väga vastikud tunded.
Mida soovisin saavutada?
Kui ma vaatan tagasi, siis ilmselt turvatunnet läbi kontrolli – et mul on teadmine, et see asi on nii planeeritud ja läheb ka vastavalt. Sisemiselt streikisin selle kaose vastu. Kuigi öeldakse, et kaos loob korda, siis kahjuks ma ei ole selles kohas, kus lihtsalt vooluga kaasa minna.
Mida ma tegin?
Hakkasin ennast süüdistama, et ma nii rumal ja naiivne olen, et mida ma üldse mõtlesin, et võiks minema minna jõulude ajaks, et saaks rahu ja puhkust ja siis selline mega stress hoopis, et kas nüüd see plaan või too plaan ja kuidas siis Euroopast üldse välja saada, et see läheb lõpuks nii palju kallimaks kui esialgu planeeritud. No süüdistasin ennast ja hakkasin seda unistust maha tegema. Tagantjärele mõtlen, et see on mingisugune huvitav kaitsereaktsioon/muster, mis tuleb tegelikult juba lapsepõlvest. Et hakkan leidma õigustust, miks ma midagi tegelikult väärt pole, kuigi mul on tunne ja soov kogeda heaolu ja rõõmu.
Milline oli kaaslase reaktsioon sellele?
Kaaslane lasi mul ennast ära ventida, siis tegi sellele stopi, andes tugeva tooni, ent kainemõistuslikkusega märku, et nüüd aitab, ma olen seda juttu juba mitu korda järjest öelnud, ta kuulis esimene kord ka ning palus enda mahategemine otsekohe lõpetada. Ta rääkis võimalikud stsenaariumid edasiste lennuplaanide puhul läbi, ütles, et kõik on hästi ja oleme koos seiklusel (kuigi ma tunnen kohati, et see on viimane asi, mida ma soovin, tahaks lihtalt päikest ja merd ja lõõgastust) ja kõik laabub ühel või teisel moel ning me jõuame soovitud puhkusele.
Millised tagajärjed sellel oli mulle/kaaslasele?
Minul oli pärast natukene paha, et siuke paanika-jaanika välja lõi, sest üldiselt olen ma ka pigem seiklushimuline ja lähen hetkega kaasa. Samas oli mul heameel, et mul on luba ja ruum väljendada oma emotsioone ning mu kaaslane on kohal ja peegeldab seda mulle tagasi. Kaaslase jaoks ma arvasin, et nii tüütu võib olla, aga temaga pärast selle olukorra üle arutledes selgus, et tema lihtsalt otsustas stopi sellele ketramisele panna ja kõik – ei mingeid halvasti mõtlemisi või tundeid, sest ta teadis, et see pole minu tavapärane reaktsioon ja ilmselt tingitud stressist ja see on mööduv kui püsiv nähe.
Milliseid tundeid see minus/kaaslases äratas?
Ma korra tundsin ennast halvasti, justkui ma oleks kuidagi ootusi petnud, et kuidas ma nüüd ei oska olla chill. Aga siis ma rahustasin selle aju maha. Ja mu kaaslase jaoks oli oluline see, et ma kuulasin teda ja tulin oma paanika-Jaanika seisust välja.
Mis oli hea/halb selles olukorras?
Hea oli lõpuks see, et kõik lahenes nii et saime väga ägedad äriklassi istekohad. Hea oli see, et ma sain olla oma emotsionaalses paanika-Jaanika situatsioonis ja kaaslane oli turvaline minu jaoks ja lasi mul selles olla ning pani ka stopi sellele. Hea oli ehk ka see, et ma märkasin endas reaktsioone, mis on mulle vähem omased ja samas ka mingisugust enesesaboteerimise mustrit, mille üle mõeldes jõudsin taas lapsepõlve teemade juurde, millega vaja täiskasvanueas hoolega tegeleda, et saaks täisväärtuslikult elada ja olla. Kogu aeg ikka õpid ja avastad enda kohta.
Mida see siis ütles mulle minu/meie kohta?
Seda, et ma olen enda suhtes ikka võrdlemisi nõudlik ja võiks olla rohkem leebe endaga. Seda, et kui on palju segadust ja stressi, otsin turvatunnet kontrollist/ülevaatest – kuigi teadvustan küll, et ainus mida kontrollida saan olen ma ise, mitte välised olukorrad, vaid mu enda reaktsioon. Meie kohta seda, et ma olen täitsa õnnelik, et mul on nii mõistev, rahulik, hea emotsionaalse enesekontrolliga kaaslane, kes lubab mul olla ka vahest naiselike emotsionaalsete kõrvalekalletega.
Mis käis läbi mu peast, kui ma nii käitusin?
Kersti, mis sul viga on?! Lihtsalt ole vait, hinga sügavalt sisse-välja ja kõik on korras. Mingi huvitav koht oli, et ketrasin oma paanika-Jaanika jama, samas sain aru, et see pole minulik ja õige, et tegelt ma ei peaks seda jama praegu korraldama. Mõtlesin nanosekundiks, et appi, mis mu kaaslane mõtleb ja kuidas ta suhtub minu käitumisse?
Millele baseerus mu käitumine?
Stressi vastane kaitse reaktsioonile (põgene- tardu – võitle ), mineviku mustritele.
Millist muud teadmist saan sellesse olukorda tuua (kogemuslik, isiklik, teaduslik)?
Enne kui reageerida, siis teha endas paus, hingata sügavalt sisse – välja, see rahustab ja maandab ( kui oleme stressiseisundis, siis hingamine on hästi pinnapealne ja kontrollimatu).
Mida oleks/poleks saanud teha, et olukord oleks olnud parem?
No oleks võinud oma sisetunnet järgida ja lihtsalt vait olla ja hingata ning siis rahulikult, mitte torisedes – porisedes oma mure väljendada. Ehk siis kui märkan, et läheb lappesse, teha teadlik stop.
Mis on minu uus arusaam olukorrast?
Kaosest sünnib kord ja lahendus ning tuleb lahti lasta mõistuse kontrollivajadusest. Olukorrad lahenevad nii kui nii. Kui usaldada eluvoogu, siis saavad sündida ka imetabased lahendused.
Mis ma nüüd teha saan, et tulevikus sellisesse olukorda mitte kinni jääda?
Iseendaga teadvustatud kokkulepe, märk, et oskaks endale stopi panna ja hingata ja rahuneda ja enda üle kontroll saada. Kaaslasega samuti ülerääkida kokkulepped, märgid, et kui ma peaks kinni ventima mingisse olukorda, siis kuidas tema mulle ka saab märku anda, et kuule, stop, nüüd on see koht.
Millega peaks edaspidi veel arvestama, kui mu tegevusplaan käiku läheb?
Alati ei pruugi ma olla mõnes enda jaoks keerulises emotsionaalses kohas koos kaaslasega, kellega on mul situatsiooni brief tehtud. Samas ei pruugi ma ka ise endale suuta ketramisel seda stoppi panna, kui üksi olen, kuigi ma märkan ja teadvustan, et olen selles x-seisus.
Mis võivad olla selle tegevusplaani tulemus?
Parem elu, läbimõeldud olukorrad ja tegevusplaanid nende lahendamiseks.
