Situatsiooni analüüs

Valisin enda situatsiooni analüüsiks töölase juhtumi. Töötan alates eelmise aasta oktoobrist globaalses tehnoloogia ettevõttes. Sellesse ettevõttesse tööle asudes ei kujutanud ma ette, et sellise tasemega ettevõttes võib olla nii, et personaliosakond elab kiviajas.  Intervjuul ma pikalt ei peatunud sellele, et mis tarkvara, programmid täpsemalt kasutusel on, kuna mainiti , et oktoobri lõpus pidi lõpuks  välja tulema ka 4 aastat arendatud uus, elu mugavamaks tegev süsteem (mis lõpuks tuli välja hilinemise ja suure fopaaga…). Kahjuks ma eeldasin teatud kõrgtasemelisi lahendusi. Ja nagu ma sellest siis õppisin: ära eelda, ära arva – küsi!  

Igatahes olin ühtäkki reaalsuses, kus mu igapäevane people tiimis töötamine tähendas ca 80% ajast tuima monkey-worki. Ctrl +C ; Ctrl+V –  ma ei kandideerinud andmesisestajaks. 

Mulle oli määratud buddy, kes mulle seda töö osa üle andis enda laualt. Ma küsisin rahulolematusest nii palju küsimusi, et lõpuks ta ei osanud mu küsimustele vastata midagi muud, kui nii lihtsalt on – globaalne üksus ei luba meie osakonnas headcounti suurendada, mingil müstilisel x-põhjusel ja lepi sellega. 

Ma ei leppinud. Miks? Sest vähemalt viimased 5 aastat, kui mitte natukene rohkem, on olnud mu elus  ebamugavuste jaoks 3L reegel: lahenda, lepi, lahku.  Ehk ma võtan olukorra ees vastutuse ja aktiivse hoiaku. 

Mu otsene juht oli personalijuht (rollis väga värske)  ja õnneks tema väga eeskujulikult järgis ülenädalaseid 1:1 kohtumisi, tema uks on igal ajal tegelikult lahti. Ta tõesti tegutseb märgatavalt meie ettevõtte “Speak-up” kultuuri põhimõtte järgi. Ma rääkisin talle oma rahulolematusest ja küsimustest, mis kõik mu peas tiirlevad. Ja tööalaselt tundsin ma esimest korda elus, et päriselt ma võin minna ja öelda, kui midagi ei meeldi, et see on turvaline, sellele ei järgne ebameeldivusi. 

Jaanuaris oli üks hetk, kus ma mõtlesin – aitab! Nii lihtsalt ei saa. Ma teadsin, et üks mu tuttav oli just teinud Exceli-s VBA koodidega andmebaasi. Läksin oma murega tema juurde jutule, et ma tahaks umbes sellist ja sellist lahendust, kas ja palju ta mind õpetada/juhendada saab (ma olen ausalt 0- Excel ja koodide inimene, aga näe imet…!) Sündis esmane prototüüp ja läksin personalijuhi jutule, et kas meil on ehk ettevõtte sees saada mõnda arendajat, kes sellega edasi aitaks minna. Ehk siis selle asemel, et vinguma minna ja näpuga näidata, ma võtsin vastutuse enda parema töökogemuse loomise eest ja keskendusin lahenduse leidmisele. Ma ütlesin, endale, et vähemalt kevadeni pead siin vastu! Teed ära automatiseerimised (omaalgatuslikud) ja siis vaatame edasi, mis saab.  

Sealt edasi , esitas personalijuht mulle väljakutse, et kas saaks selle tabeli põhjal teha iga aastase palgamuudtuste jaoks automatiseeringu. Veidi ületunnitööd, pusimist ja tehtud ta saigi. See oli meie tiimi liikmete jaoks tõeline digitaalne transformatsioon – 2200 dokumenti ilmusid nupu vajutusega. Mõelda vaid, varem oli see kõik manuaalne CTRL+C; CTRL + V. 

Minu jaoks oli imestava panev see, et kõik vanad olijad, olid sellise jamaga nii ära harjunud, et neil polnud mõtteski, et midagi võib muutuda ja neil polnud ka aega, et hakata niigi suure töökoormuse kõrvalt veel arendustega tegelema. Kui ma vaatan praegu tagasi, siis mulle on olnud tööalaselt omane lähtuda küsimusest :”Kuidas saab veel paremini?” 

Ma ei oodanud aktiivse hoiaku ja lahenduste leidmisega eest mingit tänu ega tunnustust, sest tahtsin lihtsalt inimlikumaks teha seda töö osa – kuid see tuli ja oli väga liigutav. Mida vähem ootad, seda rohkem saad (sündmused lähevad edasi). Ma olin väga uhke enda uhke, et ei visanud raskuste ilmnemisel pilli kotti, vaid jäin ebamugavustega silmitsi ja ületasin need. 

Ja parimatest parim, mida ma elu sees ei osanud arvata – see minu “nutt ja pisarad ja kannatused ja rahulolematus” jõudis oktoobris meie ettevõtte globaalsele Hackatonile. Kokku oli 47 ideed, millest 15 valiti edasi. Me oleme tehnoloogiaettevõtte ja juba see ,et tugifunktsiooni idee sinna edasi sai on, märgiline. Eelmisel nädalal saime oma projektiga kategooria  “Simplification” võidu. See sõnum –  people team will finally start working with people – ei jäänud kindlasti märkamata. On oodata suuremaid üksuse siseseid, positiivseid muudatusi. Ma olen tänulik enda juhile ja meie Smart Manufacturing osakonna juhile, et nende poolt oli tuge, usku ja innustust. 

Kui ma vaatan sellele situatsioonile tagasi, siis märksõnaks on otsus. Julge otsustada ja võtta vastutus!